Küsimused ja vastused

Komisjon esitas uue rände- ja varjupaigaleppe 2020. aasta septembris. Koos muude kui seadusandlike algatustega kujutab lepe endast uut algust rände haldamisel. Rohkem kui kolm aastat hiljem saavutasid Euroopa Parlament ja nõukogu ajaloolise läbimurde, jõudes viie põhidokumendi suhtes poliitilisele kokkuleppele. Euroopa Parlament on nüüdseks vastu võtnud kokku kümme uut õigusakti. Kõik reformid üheskoos loovad uue õigusliku aluse õiglasemaks ja tõhusamaks rände haldamiseks. Kokkulepe on saavutatud järgmiste omavahel seotud õigusaktide suhtes.

Kahe õigusakti ettepanekud on veel vastu võtmata.

^{Poliitiline kokkulepe saavutati 2023. aasta detsembris.}

^{Poliitiline kokkulepe saavutati 2021. aasta mais. Muudetud direktiiv jõustus} 27. novembril 2021.

Taustakontrolli määrusega kehtestatakse ELi jaoks ühtsed normid, millega tagatakse, et ebaseaduslikult riigi territooriumile sisenevatele inimestele tehakse isikusamasuse, julgeoleku-, tervise- ja haavatavuse kontroll ning nad suunatakse asjakohasesse menetlusse (piirimenetlus, tavapärane varjupaigamenetlus või tagasisaatmismenetlus). Taustakontroll puudutab ka isikuid, kes on juba Schengeni alale sisenenud välispiiril kontrolli vältides.

Liikmesriikide ametiasutused peavad tegema kohustusliku esialgse tervise- ja haavatavuse kontrolli ning isikusamasuse ja julgeolekukontrolli kõigile ELi piiri ebaseaduslikult ületavatele kolmandate riikide kodanikele, kui nad peetakse kinni liidu välispiiril või territooriumil. Seda tuleb teha teatud kindla aja jooksul – välispiiril toimuva taustakontrolli puhul seitsme päeva jooksul ja liidu territooriumil toimuva taustakontrolli puhul kolme päeva jooksul. Selline taustakontroll tugevdab Schengeni alal julgeolekut, kuna see tagab, et kontrollitavad ebaseaduslikud rändajad ei kujuta endast ohtu sisejulgeolekule. Samuti aitab see kaitsta rahvatervist ja pakkuda rändajatele ravi, kui nad seda kiiresti või hädasti vajavad.

Rakendamise ettevalmistustööd algavad juba praegu ning liikmesriigid panevad paika vajaliku taristu, soetavad vajalikud seadmed ja kohandavad olemasolevaid norme. Taustakontrolli määrust kohaldatakse kõigi Schengeni riikide suhtes, st kõigi ELi liikmesriikide suhtes peale Iirimaa, ning samuti nelja Schengeni lepinguga ühinenud riigi, nimelt Norra, Liechtensteini, Šveitsi ja Islandi suhtes.

Uue Eurodaci määrusega laiendatakse ELi isikusamasuse tuvastamise andmebaasi, toetades ametiasutusi ebaseadusliku rände vastu võitlemisel, teisese rände jälgimisel ja ebaseaduslike rändajate tagasisaatmise parandamisel.

Liikmesriigid on kohustatud registreerima Eurodacis järgmised isikute kategooriad:  varjupaigataotlejad; ebaseaduslikult ELi välispiiri ületanud inimesed; pärast otsingu- ja päästeoperatsiooni maabunud inimesed ning isikud, kes viibivad ebaseaduslikult liikmesriigi territooriumil; inimesed, kes on registreeritud ümberasustamismääruses sätestatud vastuvõtumenetlusele; riikliku kava alusel ümberasustatud inimesed ning ajutise kaitse saajad. See aitab hõlbustada isikute tuvastamist ja annab ametiasutustele rohkem teavet, mis võimaldab kiirendada varjupaigamenetlusi ja avastada paremini teisest rännet.

Kui isik taotleb pärast taustakontrolli varjupaika, tuleb tema taotlus läbi vaadata piirimenetluses. Piirimenetlus on teatavat liiki kiirendatud varjupaigamenetlus.

Piirimenetlust kohaldatakse õigusaktides rangelt määratletud piiratud arvul juhtudel, kui taotleja on sellise riigi kodanik, kus rahvusvahelise kaitse tunnustamise määr on madal, või kui ta eksitab ametiasutusi või ohustab riiklikku julgeolekut. Teiste puhul kohaldatakse tavapärast varjupaigamenetlust.

Piirimenetlust kohaldatakse piiratud aja jooksul. See võib kesta ainult 12 nädalat (kolm kuud). Kui taotleja paigutatakse ümber teise liikmesriiki, võib seda perioodi pikendada 16 nädalani. See jätab piisavalt aega, et nõuetekohaselt hinnata juhtumeid, mis põhimõtteliselt ei peaks olema keerulised, tagades, et need, kellel puudub seaduslik õigus riigis viibida, saab kiiremini ja väärikalt tagasi saata. Piirimenetlust ei tohiks siiski kohaldada või selle kohaldamine tuleks lõpetada, kui asutus leiab taotluse läbivaatamise käigus, et juhtum on liiga keeruline või tõenäoliselt hästi põhjendatud.

Kui selle 12–16 nädala jooksul ei ole otsust tehtud, suunatakse taotlejad tavalisse varjupaigamenetlusse ja neil lubatakse siseneda liikmesriigi territooriumile.

Kui taotluse suhtes tehakse piiril toimuvas varjupaigamenetluses keelduv otsus, suunatakse kolmanda riigi kodanik piiril toimuvasse tagasisaatmismenetlusse. See menetlus võib kesta kuni 12 nädalat, et isikud, kellel ei ole õigust ELis viibida, saaks kiiresti tagasi saata.

Piirimenetluse ajal kohaldatakse kõiki vajalikke kaitsemeetmeid ja tagatisi.

Tagada tuleb piisav vastuvõtusuutlikkus: reform tagab, et ei teki ülerahvastatust. Sellega võetakse kasutusele mõiste „piisav suutlikkus“, et muuta piirimenetlus hallatavaks, tagades ametiasutuste jaoks prognoositavuse. Iga liikmesriik peab looma sobivad tingimused teatava hulga varjupaigataotlejate vastuvõtuks selle aja jooksul, mil menetlus kestab. Kui asjaomase liikmesriigi piisav suutlikkus on saavutatud, ei ole see liikmesriik enam kohustatud suunama täiendavaid inimesi piirimenetlusse; selle asemel võib liikmesriik suunata taotlejad oma territooriumil kiirmenetlusse.

Mõiste „piisav suutlikkus“ eeldab, et liikmesriigid loovad vastuvõtusuutlikkuse ja inimressursid, sealhulgas kvalifitseeritud ja põhjalikult koolitatud töötajad, kes on vajalikud selleks, et vaadata igal ajahetkel läbi kindlaksmääratud arv taotlusi ja täita tagasisaatmisotsuseid.

Kuigi piirimenetlus peaks üldjuhul toimuma piiril või transiidialadel, võivad liikmesriigid piirimenetlusi läbi viia ka oma territooriumil asuvates muudes kohtades.

Alati tuleb austada põhiõigusi. Euroopa Liidu põhiõiguste hartat kohaldatakse siis, kui liikmesriigid rakendavad liidu õigust. Euroopa Liidu Varjupaigaamet (EUAA) ja komisjon pööravad erilist tähelepanu piirimenetluse tingimustele. Vajaduse korral võib komisjon taotleda, et EUAA teeks ameti uue järelevalvemehhanismi raames juhtumipõhist järelevalvet. Kui alaealiste ja nende pereliikmete vastuvõtutingimused ei ole nõuetekohased, tuleb komisjoni soovituse alusel alaealistega perede piirimenetlus peatada.

Isegi hästi ettevalmistatud süsteemid vajavad raamistikku, et tulla toime erakorraliste olukordadega, näiteks kriiside või vääramatu jõuga. Kriisi- ja vääramatu jõu määrusega luuakse liidu tasandil kriisi- või vääramatu jõu olukordade ohjamiseks stabiilne ja prognoositav raamistik, mis sisaldab tugevdatud solidaarsuskomponenti, millega tagatakse, et kõigi asjaomaste liikmesriikide vajadused rahuldatakse, ning menetluslikke erandeid liikmesriikide jaoks.

Selliste konkreetsete juhtumite jaoks, kus on tegemist rändajate vahendina kasutamisega, nähakse ette ka erandid, mis võimaldavad liikmesriikidel võtta jõulisi ja sihipäraseid meetmeid liidu välispiiride kaitsmiseks, tagades samal ajal juurdepääsu varjupaigale ja põhiõiguste austamise.

Varjupaigamenetluse määrusega kehtestatakse selged ja ranged normid varjupaigataotlejate kohustuste kohta varjupaigamenetluse ajal: teave, mis tuleb esitada taotluse registreerimiseks (sh biomeetrilised andmed Eurodaci andmebaasis registreerimiseks); kohustus esitada oma taotlus 21 päeva jooksul alates registreerimisest; kohustus osaleda vestlustel; kohustus jääda liikmesriiki, kus varjupaigataotleja peaks vastavalt varjupaiga- ja rändehalduse määrusele viibima; kohustus teha ametiasutustega koostööd menetluse kõigis etappides.

Nende kohustuste täitmata jätmisel on tõsised tagajärjed, eelkõige see, et mõnel juhul loevad ametiasutused taotluse kaudselt tagasivõetuks.

Laiendatud on selle ulatust, mida loetakse korduvaks varjupaigataotluseks: varjupaigamenetluse määruse kohaselt loetakse taotlus, mis on esitatud mis tahes liikmesriigis (ja mitte ainult samas liikmesriigis, kus taotleja hetkel viibib) pärast seda, kui eelmise taotluse kohta tehtud otsus on muutunud lõplikuks, korduvaks varjupaigataotluseks. Kui selline taotlus ei sisalda uusi elemente, tuleks selle suhtes teha vastuvõetamatuse tõttu keelduv otsus; kui taotluses on uusi elemente, tuleks taotlus läbi vaadata kiirmenetluses (või teise võimalusena piirimenetluses). Seoses korduvate varjupaigataotlustega on ette nähtud erandid õigusest jääda riiki menetluse haldusetapis ja edasikaebamise ajal.

Reformiga luuakse uued kaitsemeetmed varjupaigataotlejatele ja haavatavatele inimestele, eelkõige alaealistele ja lastega peredele. Sellega kehtestatakse kõigile taotlejatele tasuta õigusnõustamine kõigis varjupaigamenetlustes, sealhulgas vastutuse määramise menetluses, ning tugevdatakse teabe saamise õigust.

Reform seisneb eelkõige järgmises:

• kõigis uutes õigusaktides on sätestatud taotleja uued ja tugevdatud õigused teabele, et taotlejad mõistaksid oma õigusi, kohustusi ja kohustuste täitmata jätmise tagajärgi;
• õigust teabele toetab kõigi varjupaigataotlejate uus õigus tasuta õigusnõustamisele menetluse haldusetapis. See kehtib kõigi menetluste, sealhulgas piirimenetluste ja varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetluse kohta. Kaebuse esitamise etapis on kõigil taotlejatel jätkuvalt õigus advokaadi abile ja esindamisele;
• haavatavuse ja menetluslike erivajaduste varasem tuvastamine;
• uued tagatised alaealistele: kohustus rakendada vanuse hindamisel valdkonnaülest lähenemisviisi (kaasates psühholoogid, lastearstid, sotsiaaltöötajad jne), et vähem kasutataks sekkuvat meditsiinilist läbivaatust, mida võib kasutada ainult siis, kui esimene valdkonnaülene hindamine ei ole tulemuslik; uued kohustused kõigis leppe õigusaktides, mis tagavad, et kõigile saatjata alaealistele määratakse kiiresti esindaja, kes hoolitseb lapse huvide, sealhulgas tema heaolu eest (ajutine esindaja tuleb määrata kohe, isegi kui alaealine varjupaika ei taotle, ja alaline esindaja 15 päeva jooksul alates otsuse tegemisest, kusjuures 30 saatjata alaealise kohta tuleb määrata üks esindaja); uued sätted laste kadumise vältimiseks (sõrmejälgede võtmine alates kuuendast eluaastast). Juurdepääs haridusele tuleb tagada võimalikult kiiresti ja hiljemalt kahe kuu jooksul alates taotluse esitamisest;
• rohkem võimalusi taotlejate taasühinemiseks oma pereliikmetega teistes liikmesriikides: perekonnaga seotud vastutuse kriteeriume on tugevdatud, perejuhtumid tuleb seada prioriteediks ja pereliikmete otsimisega seoses on kehtestatud uued kohustused. Selleks et need sätted oleksid tõhusad, peab taotleja esitama kogu kättesaadava teabe esmase saabumise liikmesriigis;
• paremad kaitsemeetmed seoses põhiõiguste austamisega, kuna liikmesriigid on kohustatud looma sõltumatu mehhanismi põhiõiguste järelevalve tegemiseks esialgse taustakontrolli ja piiril toimuva varjupaigamenetluse ajal.

Pagulane miinimumnõuete määruse tähenduses on kolmanda riigi kodanik, kes põhjendatud kartuse tõttu, et teda võidakse rassi, usutunnistuse, rahvuse, poliitiliste arvamuste või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu taga kiusata, viibib väljaspool kodakondsusriiki ja ei saa või ei taha sellise kartuse tõttu kasutada selle riigi kaitset. Määratlus kehtib ka kodakondsuseta isiku kohta, kes viibib samadel põhjustel väljaspool endise alalise elukoha riiki ja ei saa või ei taha selle kartuse tõttu sinna tagasi pöörduda.

Liidus kehtestatakse esimest korda alaline kohustuslik solidaarsusmehhanism. Ükski liikmesriik ei jää rändesurve korral üksi. Liikmesriigid annavad paindlikult panuse solidaarsuspüüdlustesse ja võivad ise valida, mis liiki solidaarsusmeetmeid nad võtavad. Süsteem hõlmab ka tõhusaid norme teisese rände avastamiseks ja tõkestamiseks.

Selleks et otsustada, kes saab solidaarsusest kasu, hindab komisjon, millistes liikmesriikides on rändesurve või esineb märkimisväärne rändeolukord.

Rändesurve on peamiselt määratletud suure arvu saabujate (või sellise ohu) või taotluste kaudu, mis tekitab hästi ettevalmistatud süsteemis ebaproportsionaalseid kohustusi (st kuna asjaomane liikmesriik peab läbi vaatama suure hulga taotlusi).

Märkimisväärse rändeolukorra puhul võetakse arvesse kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute praeguste ja varasemate iga-aastaste saabumiste kumulatiivset mõju. Märkimisväärse rändeolukorra puhul ei ole määrav tegur mitte saabujate arv (neid ei pea olema suurel hulgal), vaid nende kumulatiivne mõju, nii et aja jooksul võib hästi ettevalmistatud liikmesriik selle kumuleerumise tõttu jõuda oma suutlikkuse piirini. See võib juhtuda näiteks liikmesriikide puhul, kes peavad aja jooksul toime tulema teisese rändega.

Komisjon võtab iga aasta 15. oktoobriks vastu järgmised dokumendid:  iga-aastane aruanne, milles hinnatakse rändeolukorda; rakendusotsus, millega määratakse kindlaks, kas konkreetne liikmesriik on eelseisval aastal rändesurve all või rändesurve ohus või seisab silmitsi märkimisväärse rändeolukorraga, ning nõukogu rakendusakti ettepanek, milles täpsustatakse eelseisvaks aastaks vajalike ümberpaigutamiste arv ja rahaliste solidaarsuspanuste summa. Aastaaruande koostamisel peab komisjon arvesse võtma mitmesuguseid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid näitajaid. Kvantitatiivsed näitajad hõlmavad järgmist: otsingu- ja päästeoperatsioonide järel maabunud isikute arv; rahvusvahelise kaitse taotluste arv; isikute arv, kelle suhtes kohaldatakse piirimenetlust; ajutise kaitse saajate arv. Kvalitatiivsed näitajad hõlmavad rändajate vahendina kasutamist ning ebaseadusliku rände ulatust ja suundumusi.

Iga juhtumi puhul pakutav toetus

1) Rändesurve all olevad liikmesriigid võivad saada toetust ümberpaigutamise, rahalise toetuse või alternatiivsete solidaarsusmeetmete (st personal ja mitterahaline toetus) kujul. Samuti võidakse nad solidaarsuskohustustest täielikult või osaliselt vabastada.

2) Liikmesriigid, kus esineb märkimisväärne rändeolukord, võivad saada ainult osalise või täieliku vabastuse nende lubatud solidaarsusepanuste tegemisest.

Liikmesriigid, kus esineb märkimisväärne rändeolukord, võivad taotleda osalist või täielikku vabastamist solidaarsuspanustes osalemisest. Menetlus on sarnane surve all olevate liikmesriikide menetlusega.

1. Kui komisjon on eelnevalt kindlaks teinud, et liikmesriigis esineb märkimisväärne rändeolukord, peab liikmesriik esitama komisjonile taotluse, mis sisaldab teavet.
2. Kui liikmesriigi olukorda ei ole eelnevalt kindlaks tehtud, peab ta esitama üksikasjalikuma teabe (kuna liikmesriik peab põhjendama, miks seal esineb märkimisväärne rändeolukord). Komisjon hindab teavet ja otsustab, kas liikmesriigis esineb märkimisväärne rändeolukord.
3. Lõppkokkuvõttes on nõukogu see, kes annab liikmesriigile loa täielikuks või osaliseks vabastuseks pärast komisjoni otsust, milles ta järeldab, et teatavas liikmesriigis esineb märkimisväärne rändeolukord.

Komisjon teeb igal aastal solidaarsusreservi ettepaneku, milles määratakse kindlaks selle aasta vajadused absoluutarvudes: ümberpaigutamiste koguarv ja rahaliste toetuste kogusumma.

Määrusega on ette nähtud ümberpaigutamiste ja rahaliste toetuste miinimumkünnised, mida komisjon peab järgima aastavajaduste arvutamisel ja igal aastal esitatavas nõukogu rakendusakti ettepanekus. Need miinimumkünnised on 30 000 ümberpaigutamist ja 600 miljonit eurot rahalisi toetusi liidu tasandil aastas. Komisjon võib siiski välja pakkuda suuremad arvud. Vajaduste arvutamisel peab komisjon võtma arvesse järgmiseks aastaks prognoositud saabumisi, mis põhinevad samuti eelmise aasta vajadustel. Arvutamisel tuleks arvesse võtta ka seda, et liikmesriigid, kes saavad reservist kasu, ei ole kohustatud oma lubatud solidaarsuspanuseid ellu viima.

Kui komisjon pakub kõiki neid tegureid arvesse võttes välja määruses sätestatud miinimumkünnistest suurema ümberpaigutamiste arvu ja rahaliste toetuste summa, peab komisjon järgima määruses sätestatud ümberpaigutamiste ja rahaliste toetuste suhet, et tagada kõigi solidaarsusmeetmete võrdne väärtus. See suhe on järgmine: üks ümberpaigutamine / 20 000 eurot.

Ainult erandlikel asjaoludel võib komisjon välja pakkuda künnisest väiksemad arvud. Komisjoni ettepanek sisaldab ka teavet selle kohta, milline oleks iga toetava liikmesriigi „õiglane osa“ solidaarsusmeetmetest, võttes arvesse iga riigi SKPd ja rahvaarvu.

Selle ettepaneku alusel võtavad liikmesriigid konkreetse osaluskohustuse. Selline osalus võib olla ümberpaigutamise, rahalise toetuse või mitterahalise toetuse vormis. Kõik liikmesriigid on kohustatud panustama oma õiglase osa alusel, kuid neil on täielik vabadus valida kolme liiki solidaarsusmeetmete või nende kombinatsiooni vahel. Kui liikmesriik otsustab anda mitterahalist abi, tuleb see abi väljendada rahas, et oleks võimalik kinnitada kohustusliku õiglase osa täitmist.

Varjupaiga- ja rändehalduse määrusega nähakse ette ka võimalus eraldada osa solidaarsusreservist liikmesriikidele, kellel on välismerepiir ja kes on otsingu- ja päästeoperatsioonide järel maabunud suure hulga isikute tõttu surve all. Kõik need elemendid peavad kajastuma komisjoni ettepanekus nõukogu rakendusakti kohta.

Komisjoni ettepaneku vastuvõtmisel määrab nõukogu lõplikult kindlaks ümberpaigutamiste koguarvu ja rahaliste toetuste kogusumma aastaks, sealhulgas võimalikud eraldised solidaarsusreservist liikmesriikidele, kes on otsingu- ja päästetegevuse järel maabunud suure hulga isikute tõttu surve all.

Ümberpaigutamiste koguarvu ja rahaliste toetuste kogusummat kasutatakse viitena, et arvutada iga liikmesriigi panus vastavalt õiglasele osale. Kuna liikmesriikidel on täielik kaalutlusõigus valida eri liiki solidaarsusmeetmete vahel, ei eeldata, et konkreetsel aastal suudetakse saavutada mõlemad arvud (st ei toimu 30 000 ümberpaigutamist ega anta 600 miljoni euro väärtuses rahalisi toetusi). Määruses ja nõukogu rakendusaktis, millega luuakse solidaarsusreserv, sätestatud ümberpaigutamiste koguarvul on siiski olulised õiguslikud tagajärjed, sest liit on kohustatud igal aastal saavutama teatava minimaalse „inimestega seotud solidaarsuse“, st kas ümberpaigutamise või vastutuse rakendamise erandite kaudu. See miinimum on vähemalt 60% ümberpaigutamiste koguarvust, mis on märgitud nõukogu otsuses, millega moodustatakse iga-aastane solidaarsusreserv, või 30 000 ümberpaigutamist, olenevalt sellest, kumb arv on suurem.

Komisjon võtab arvesse vabatahtlikust solidaarsusmehhanismist saadud kogemusi, mille puhul toimus ümberpaigutamine vabatahtlikkuse alusel esmase saabumise riikidest teistesse liikmesriikidesse.

Kui liikmesriik on surve all, on selle surve leevendamise oluline meede nende varjupaigataotluste arvu vähendamine, mida asjaomane liikmesriik peab läbi vaatama (st surve all olev liikmesriik vabastatakse vastutusest teatava arvu varjupaigataotlejate eest). Varjupaiga- ja rändehalduse määrus näeb ette kaks võimalust, kuidas surve all oleva liikmesriigi vastutust teatava arvu varjupaigataotlejate eest vähendada:

1. rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamine teistesse liikmesriikidesse. Sellisel juhul antakse taotleja, kelle eest surve all olev liikmesriik vastutab, üle teisele liikmesriigile, kes vastutab seejärel varjupaigataotluse läbivaatamise eest;
2. nende taotlejate arvu vähendamine, kes tuleks saata tagasi surve all olevasse liikmesriiki, kasutades „vastutuse rakendamise erandeid“. See meede hõlmab isikuid, kelle varjupaigataotluse oleks pidanud läbi vaatama surve all olev liikmesriik, kuid kes liikusid ebaseaduslikult* teise liikmesriiki. Vastutust käsitlevate normide kohaselt tuleks need taotlejad saata tagasi surve all olevasse liikmesriiki. Liikmesriik, kus taotleja füüsiliselt viibib, võtab siiski vastutuse varjupaigataotluse läbivaatamise eest, selle asemel et anda taotleja tagasi surve all olevale liikmesriigile. Näiteks: riigil A on palutud ümber paigutada 20 inimest riigist B, kuid ta võib selle asemel otsustada võtta vastutuse 20 inimese eest, kes juba viibivad riigis A, kuid kelle eest tavaliselt vastutab riik B ja keda riik A saaks tavaliselt saata tagasi riiki B. Seda loetakse solidaarsuse vormiks.

Kuna mõlema meetme eesmärk on vähendada nende taotlejate arvu, kelle varjupaigataotluste eest peaks vastutama surve all olev liikmesriik, nimetatakse neid kahte meedet – ümberpaigutamist ja vastutuse rakendamise erandeid – „inimestega seotud solidaarsuseks“.

Kuigi ümberpaigutamine ei ole kohustuslik, võivad „vastutuse rakendamise erandid“ muutuda teatavatel juhtudel kohustuslikuks, sealhulgas juhul, kui ümberpaigutamise kohustusest ei piisa minimaalse ümberpaigutamisvajaduse katmiseks (30 000 või 60% nõukogu poolt iga-aastase solidaarsusreservi moodustamise otsuses kindlaks määratud ümberpaigutamisvajadusest, olenevalt sellest, kumb arv on suurem). Sel viisil saavad surve all olevad liikmesriigid tagatise, et nad saavad „inimestega seotud solidaarsuse“, st vabanevad vastutusest teatava arvu varjupaigataotlejate eest. Kuna vastutuse rakendamise erandeid saab rakendada ainult nende taotlejate suhtes, kes juba asuvad erandit rakendava liikmesriigi territooriumil, siis ei saa erandite rakendamist nõuda liikmesriigilt, kelle territooriumil ei ole erandi alla kuuluvaid taotlejaid.  Lisaks ei ole ükski liikmesriik kohustatud erandit rakendama rohkema arvu taotlejate suhtes, kui on tema õiglane osa. Nii ümberpaigutamise kui ka vastutuse rakendamise erandite üle teeb järelevalvet komisjoni solidaarsuskoordinaator.

Taotlejate kohustused on muudetud selgemaks ja rangemaks.

Kui taotleja liigub omavoliliselt ühest liikmesriigist teise, näeb varjupaiga- ja rändehalduse määrus ette võimaluse anda isik sellest liikmesriigist, kus ta füüsiliselt viibib, üle sellele liikmesriigile, kus ta peab seaduslikult viibima. Seda üleandmist nimetatakse „tagasivõtmismenetluseks“.

Pika ja keerulise menetluse asemel, mis põhineb liikmesriikide vahelistel taotlustel ning dokumentide ja tõendite vahetamisel, muutub tagasivõtmismenetlus lihtsaks teatamismenetluseks. See tähendab, et liikmesriik, kus isik viibib ilma igasuguse (seadusliku) põhjuseta, võib vastutavat liikmesriiki lihtsalt teavitada ja teha kiiresti üleandmisotsuse.

Kui tagasivõtmisteadet ei saadeta (selle liikmesriigi poolt, kelle territooriumil isik viibib) õigeaegselt, siis vastutus ei muutu. See tähendab, et liikmesriik saab igal ajal teatada isiku kohalolekust ja sellest tulenevalt korraldada tema üleandmise. 

EL loob peamiste partnerriikidega sihtotstarbelisi laiaulatuslikke partnerlusi, mis keskenduvad mitmele koostöövaldkonnale, nagu majandus, kaubandus, taastuvenergia ja digitaalne energia ning rände haldamine ja julgeolek.

Neid täiendavad tegevuskavad rändeprobleemide lahendamiseks kogu rändeteed hõlmava lähenemisviisi raames.

Lisaks rakendatakse muid vahendeid, nagu smugeldamisvastased operatiivpartnerlused peamiste partnerriikidega (nt Lääne-Balkani riigid, Maroko ja Tuneesia), võttes meetmeid, mille eesmärk on suurendada koostööd ja reageerida probleemidele, mis on seotud rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubandusega ning transiidiriikidest Euroopasse suunduva ebaseadusliku rändega. Neid meetmeid toetavad ka algatused ja tegevused, mis vähendavad ebaseaduslikku riigist lahkumist, nagu Euroopasse saabumise seaduslike võimaluste suurendamine seoses talentpartnerluste rakendamisega, tugevdatud kaitse- ja varjupaigamehhanismid partnerriikides, transiidiriikidest tagasipöördumise ja taasintegreerimise võimaluste pakkumine ning rände algpõhjustega tegelemine.

EL käivitas 2023. aasta novembris rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu võitlemise ülemaailmse liidu, et tugevdada koostööd partnerriikidega ebaseadusliku rände tõkestamise, sellele reageerimise, kaitse ja alternatiivide osas. See on oluline samm rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu võitlemisel koos partneritega. Võrgustiku vastu võitlemiseks on vaja võrgustikku. 

Lisaks sellele on käimas palju erinevaid projekte, mille eesmärk on võidelda rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu. Ühise operatiivpartnerluse projektid ühendavad õiguskaitse- ja kohtuasutusi, et arendada kuritegelike võrgustike vastu võitlemise suutlikkust, ning teavitamise ja teadlikkuse suurendamise projektid teavitavad ebaseadusliku rände ohust ja pakuvad teavet seadusliku rände alternatiivide kohta.

Komisjon teeb ettepaneku täiendada oma õigusraamistikku direktiiviga, milles sätestatakse ebaseaduslikule liitu sisenemisele, liidust läbisõidule ja liidus viibimisele kaasaaitamise ennetamise ja tõkestamise miinimumnormid. Ettepanek esitati 2023. aasta novembris toimunud rahvusvahelisel konverentsil „Rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu võitlemise ülemaailmne liit“. Direktiivil on järgmised viis eesmärki:

1. organiseeritud kuritegevuse võrgustikele tulemuslik süüdistuste esitamine;
2. ühtlustatud karistused, mis vastavad kuriteo raskusastmele;
3. kohtualluvuse laiendamine;
4. liikmesriikide vahendite ja suutlikkuse suurendamine;
5. andmete kogumise ja aruandluse parandamine.

Üks smugeldamisvastaseid uusi õigusakte on määruse ettepanek, mis käsitleb politseikoostöö tõhustamist rändajate smugeldamise ja inimkaubanduse ennetamiseks, avastamiseks ja uurimiseks ning Europoli toetuse suurendamist selliste kuritegude ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks ning millega muudetakse määrust, ja sellega püütakse saavutada järgmised konkreetsed eesmärgid:

1. süvendada asutustevahelist koostööd rändajate smugeldamise ja inimkaubanduse valdkonnas;
2. tugevdada rändajate smugeldamise ja inimkaubanduse tõkestamise juhtimist ja koordineerimist ELi tasandil;
3. parandada rändajate smugeldamist ja inimkaubandust käsitleva teabe jagamist;
4. suurendada liikmesriikide vahendeid rändajate smugeldamise ja inimkaubanduse ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks;
5. suurendada Europoli toetust rändajate smugeldamise ja inimkaubanduse ennetamisele ja selle vastu võitlemisele operatiivrakkerühmade ja Europoli operatiivtoe lähetuste kaudu.

Nende eesmärkide täitmiseks on komisjon teinud ka ettepaneku suurendada Europoli rahalisi vahendeid ja inimressursse, et reageerida operatiivvajadustele ja kõrvaldada kindlakstehtud puudused.

Ränne on üleilmne nähtus ja lahutamatu osa ELi üha tihenevatest suhetest oma partneritega kogu maailmas. Komisjon on teinud rahvusvaheliste partneritega Euroopa tiimi lähenemisviisi alusel järjekindlalt koostööd, et tegeleda rände algpõhjustega, võidelda rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu ja edendada seaduslikke rändevõimalusi.

Seadusliku rände arendamisega peab käima kaasas tihedam tagasivõtmisalane koostöö. Toimiva varjupaiga- ja rändesüsteemi raames tuleb need isikud, kellel ei ole seaduslikku õigust ELis viibida, tagasi saata. ELi tagasisaatmise koordinaator teeb kõrgetasemelise tagasisaatmisvõrgustiku raames selles valdkonnas liikmesriikidega tihedat koostööd.

Praegu töötab EL koos mitme päritolu- ja transiidiriigiga välja uut süsteemi, mis põhineb laiaulatuslikel partnerlustel. Hiljuti käivitati algatused koos Tuneesia, Mauritaania ja Egiptusega. Selle lähenemisviisi kohaselt on ränne üks valdkondadest, milles liit teeb oma partneritega tihedalt koostööd; muud olulised teemad on majandus ja kaubandus, taastuvenergiasse tehtavad investeeringud, julgeolek ja inimestevahelised suhted. EL ja selle liikmesriigid on maailmas suurimad pagulaste toetajad ja arenguabi rahastajad. Laiaulatuslikke partnerlusi täiendab „kogu rändeteed hõlmav lähenemisviis“, mis hõlmab kõiki aspekte alates ebaseadusliku rände algpõhjustega tegelemisest kuni koostööni rände- ja piirihalduse muudes aspektides ning piiridel (Vahemere keskosa, Lääne-Balkani riikide, Vahemere lääneosa ja Atlandi ookeani lääneosa ning Vahemere idaosa rändeteid käsitlevad tegevuskavad).